ONLINE OSTJA; Minge julgelt koos kapten Kirkiga supermarketisse

NÄDALAID vältisin ma Priceline'i uue veebipoe teenuse kasutamist, sest olin kindel, et vihkan seda.

Jätame hetkeks kõrvale Priceline’i maine nimeta-sa hind lennupiletite äris (liiga palju vahemaandumisi, hullud väljumisajad) ja tüütud telereklaamid uue toidupoe teenuse kohta, kus osaleb ''Star Treki'' näitleja William Shatner (nagu kui kapten Kirk astus kunagi Waldbaumi sisse, teadis veel vähem, kuidas hoida madalat profiili kiirliini lisaesemetega). Veelgi olulisem on see, et Priceline'i veebipõhine toidupoe teenus, nimega Priceline WebHouse Club, sunniks mind seisma silmitsi elu ühe halvima iganädalase õudusega – toidupoes ostlemisega – mitte korra, vaid kaks korda.

See toimiks järgmiselt: enne kui ma isegi supermarketisse läksin (kus teadsite, et peaksin ühe viltuse rattaga käru juhtima teraviljaväljapanekute käigus, seisma igavesti järjekorras ja kuna elan New Yorgis ala -- ootan privileegi oma toitu kotti pakkida), peaksin istuma arvuti taga ja valima kõik tooted, mida soovisin saidilt, mis pakub tuhandeid esemeid õuntest Ziploci kottideni. Iga kauba puhul täpsustaksin koguse, vähemalt kaks kaubamärki, mida oleksin nõus vastu võtma, ja soodushinna, mida pidasin mõistlikuks.

Seejärel sisestaksin krediitkaardi numbri ja peaksin nõustuma minu kriteeriumitele vastavate kaupade eest tasuma, enne kui teenuse tarkvara peab tootjate tarkvaraga läbirääkimisi pidama ja välja sülitama nimekirja asjadest, mida ma tegelikult ostsin.

Seejärel printisin nimekirja (oh, kas ma unustasin öelda, et vajate printerit?) ja viin selle ühte sadadest osalevatest kauplustest 12 suuremas New Yorgi piirkonna ketis. Seal peaksin välja valima õiged suurused ja kaubamärgid. (Teenus on saadaval ka Philadelphias ja algas just Washingtonis ja Baltimore'is; järgmine on Boston.) Ettevõtte sõnul kasutab New Yorgi piirkonnas Price liini iga päev 10 000 inimest.

Siis oled sa ikka minuga? -- kassas pidin Priceline'i kaubad kõigest muust eraldama ja spetsiaalse deebetkaardiga hankima, mille eest pidin ära saatma (saabumine võttis paar päeva). Pärast 90 päeva möödumist küsis Priceline minult 3 dollarit kuus kuude kaupa, kui ma teenust kasutasin. Oh, jah -- ma peaksin ikka kõik kotti tooma.

Kõik see ajas mind karjuma. Kuid eelmisel nädalal võtsin lõpuks piisavalt julguse kokku (džinn-toonik aitas), et minna aadressile www.Webhouse .priceline.com. Ja tead mida? Ma armastan seda. Tegelikult võis see olla minu parim veebiostude kogemus.

Toidupoeteenus Priceline on vastand enamikule Interneti-ettekujutustele, mis kõlavad abstraktselt väga lahedalt, kuid jäävad teostuselt kaugele alla. Priceline'i puhul oli suurimaks takistuseks peavalu tekitava kontseptsiooni omaksvõtmine. Pärast seda toimis teenindus ilusti.

Siiski on oluline meeles pidada, et Priceline'i toidukaupade idee, nagu ka Price line lennupiletite taga, ei seisne mugavuses. See tähendab palju raha säästmist. Ettevõtte andmetel on keskmine Priceline'i ostukorv kokku 32 dollarit, mis on 12,75 dollarit vähem, kui samad kaubad muidu maksaksid.

Otsustasin proovisõiduks mõned asjad. Võtame näiteks mähkmed. Olin nõus ostma paki (sisaldab 36 kuni 56 mähkmeid, olenevalt suurusest) ja vastu võtma kas Pampersi või Huggiesid. Sait ütles, et tüüpiline hinnavahemik on 11,99–13,79 dollarit (ma maksan tavaliselt 13,49 dollarit), seejärel soovitati nimetada madalam hind. Loetleti viis väiksemat summat, vahemikus $ 6,45 kuni $ 10,67, või ma võin sisestada mõne muu summa. Mida kõrgemale ma läksin, seda suurem on võimalus, et ma kauba kätte saan. Valisin madalaima kindlaksmääratud summa, 6,45 dollarit, hinna, mida subsideeritakse kupongide varal, mida nimetatakse WebHouse'i dollariteks, mille sain esmakordse kliendina.

Pärast seda, kui olin valinud mähkmed ja veel kaheksa eset, klõpsasin nuppu Osta. Sait teatas kiiresti, et ostsin kõik üheksa eset 40,76 dollari eest, mis võeti kohe minu American Expressi kaardilt. Kuid nimekirja printides sattusin paanikasse. Olin just selle kraami eest maksnud, aga mis siis, kui poes seda laos poleks?

Nii et helistasin saidi tasuta klienditeeninduse numbrile ja sain šoki. Vähem kui 30 sekundiga vastas asjatundlik inimene, kes ütles mulle oma täisnime, mu küsimustele rahulikult ja otsekoheselt. Ta oli tegelikult esimene Interneti-klienditeenindaja, keda ma olin nädalate jooksul mägra pannud – ee, kellega rääkinud – ja kelle hääl ei kõlanud nii nihkena kui Nixoni administratsiooni töötaja, kes üritas kustutatud linte seletada. Võin kasutada oma ettemakstud toidupoe loendit, et sealt igale kaubale järele tulla kuni 90 päeva. Pärast seda teeb Priceline automaatselt raha tagasi.

Aga see polnud vajalik. Minu kohalikus poes oli kõik kaubad. Ja sõbralik kassaametnik oli protseduuriga nii hästi tuttav – ta ütles, et helistas päevas vähemalt ühe Priceline'i soodusmüügi ja kavatses ise saidil registreeruda –, et ta tuletas mulle meelde, et deebetkaardi PIN-kood on 5555. Ma säästsin peaaegu 35 dollarit üheksa kauba eest, makstes 40,76 dollarit 75 dollari asemel, mida pood oleks muidu küsinud.

Kas see tegi mind õnnelikuks, nagu need inimesed Priceline'i reklaamides? Ei, see muutis mind paranoiliseks. Kas ma oleksin olnud 'Võimatu missiooni' vana jao häälestuses pai? Kui nüüd järele mõtlesin, nägi see ametnik kahtlaselt välja nagu parukas Peter Graves. Nii et ma helistasin Price Line'i asutajale Jay Walkerile.

''Kes seda asja rahastab?'' küsisin. See on küsimus, mida me alati oma majas küsime, kui me pole päris kindlad, mis toimub.

'Tootjad,' ütles hr Walker. ''Ja nad teevad seda igavesti.'' Toidupoed käitlevad Priceline'i müüki nii, nagu oleks ostjatel kupongid – oste toetavad tootjad või Priceline ise.

Põhjus, ütles hr Walker, on järgmine: nõustudes rohkem kui ühe kaubamärgiga, demonstreerib Priceline'i ostleja muutlikku iseloomu. 'Muidugi ei soovi tootjad teile allahindlust teha, kuid kui tõestate, et olete valmis kaubamärki vahetama, on nad nõus teie hoidmise eest maksma,' ütles hr Walker.

Mis puutub kõigi üheksa eseme saamisse, siis see oli ebatavaline. Ostjad, kes soovivad üheksat asja, saavad tavaliselt vaid viis või seitse, ütles ta. 'Kuid esmakliendi jaoks kaldub meie tarkvara tahapoole,' ütles ta. 'Nii et kui hind, mida olete nõus maksma, on 10 senti madalam sellest, mida tootja on nõus aktsepteerima, lubame teil selle esimest korda.'

Et näha, kas suudan oma edu korrata, ilma et oleksin esmaklient, proovisin esmaspäeval veel üheksat toodet. Jällegi sain kõik üheksa. Maksin 16,12 dollarit, säästes 10,28 dollarit.

Paar näpunäidet, kui plaanite Priceline'i proovida: ärge ostke toodet, kui te ei saa aktsepteerida kaubamärki, mida te tavaliselt ei vali. Näiteks kardaksin mängida vene ruletti tuunikalakonservidega, kartes, et saan lõpuks kala, millel on hirmus tumeda lihatükid ja väikesed luud. Aga kui rääkida mähkmetest, siis võtan kas Pampersi või Huggiesi. Ja kui ma saan need poole hinnaga, siis ma ei hooli sellest, et Priceline kogub teavet selle kohta, mida ma ostan või et Priceline jagab seda tootjate või sponsoritega. Tegelikult, et tagada väga odavate mähkmete jätkuv pakkumine, hindasin nelja sõpra. Andsin nende e-posti aadressid Priceline'ile vastutasuks 10 WebHouse'i lisadollari eest. Saate rohkem WebHouse'i dollareid hankida, täites Priceline'i saidil turundusuuringud.

Kui rohkem kui üks tootja nõustub teie tootele pakutava hinnaga, sobitatakse teid juhuslikult ühega neist. Hiljem sobitatakse teid tõenäolisemalt sama kaubamärgiga, kuna teie eelmine ost näitab, et see teile meeldib.

Siiani pole mul Priceline'ile pretensioone. Isegi William Shatneri probleem on lahendatud. 'Oleme liikunud iseloomustuste juurde, mis näitavad tõelisi inimesi,' ütles hr Walker. 'Kuid me tegime tarbijauuringuid ja te oleksite üllatunud, kui kõrge oli William Shatneri usaldusväärsus.'

''Toidupoe ostjana?'' küsisin.

'Ei,' ütles hr Walker. ''Ta oli kapten Kirk. Mäletad?''